Üleskutse mõtisklusteks ühiskondlik-majandusliku arengu üle laiemalt tähelepanu juhtimisega asjaolule, et pärast kapitalismi restauratsiooni 1991. aastal aset leidnud tagasilangemine madalamasse ühiskondlik-majanduslikku ja poliitilisse formatsiooni – oligarhilisse kapitalismi, sotsiaaldarvinistlikesse suhetesse ja „kõik müügiks!”-moraaliga totaalsesse vabaturumajandusse – ei ole arengu tipp ja lõpp-punkt, vaid on ajutine nähtus pikal arenguteel.

Sissejuhatavalt võib öelda, et meie rahvuslik ja looduslik allakäik/häving eurookupatsiooni tingimustes on põhjustatud muuhulgas ka raskekujulisest, väikesearvulise põlisrahva jaoks lausa letaalsete tagajärgedega filosoofilisest viletsusest, antiintellektualismist, sõnavabaduse puudumisest ja ülikõrgest hirmutasemest (s.t. ühiskonnast/karjast väljaviskamise, karjääriredelilt allakukkumise ja töökoha kaotamise hirm pärsib/tühistab iseseisva mõtlemise ja tegutsemise võime, julguse iseseisvalt, ilma poliitiliselt prostitueerimata, mõelda ja tegutseda).

Näide. Saatsin 2023. aasta augustis toimetustele praegustes okupatsioonitingimustes ilmselt poliitiliselt mittekorrektse kirjutise pealkirjaga „Millise majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise „supi” sisse oleme sattunud? (55 aastat Praha „kevadest” 5. jaan.–21. aug. 1968 ja unistustest nn inimnäolisest sotsialismist)”.

Vastas ainukesena „Postimehe” arvamustoimetaja, kes ütles kaudselt välja, et see kirjutis ei ole poliitiliselt korrektne, kuna oligarhilise kapitalismi kestvuse üle ei vaielda, kuna see on igikestev, mistõttu ei saagi seda kaastööd avaldada. Küll aga oleks ta nõus lugejakirjana avaldama selle lõppu asetatud, lugejale mõistetava postskriptumi-osa. See oli järgmine:

„PS. Elu on paraku proosaline, kus suurte ideaalide, sh inimnäolise sotsialismi üle mõtisklemiseks aega ei jätku ja põhjust ei leita. Siinkirjutaja aastakäigu poisid sattusid aega teenima Vene (nõukogude) armees just Tšehhi sündmuste ajal 1968. Poisid, kes sattusid tankistidena Praha kesklinna ei rääkinud hiljem esimese emotsiooni ajel paraku mitte midagi inimnäolise sotsialismi teemal, vaid sellest, kuidas hullunud tšehhid olid neid kividega loopinud, mistõttu nad ei saanud tankidest kaugemale minna ja olid sunnitud ennast tühjendama läbi tanki alumise luugi või siis tegema seda tanki kõrval, nii et terve väljak ja park Prahas, kus nad asusid, oli vaga jubedalt haisenud tankistide väljaheidete järele.”

Millise majandusliku ja ühiskondlik-poliitilise „supi” sisse oleme sattunud?

„Praha kevade nimetuse saanud liberaliseerimisperiood Tšehhoslovakkias kestis 1968. aasta 5. jaanuarist 21. augustini. Selle lõpetas NSV Liidu sõjaväe sissetung riiki sama aasta 21. augustil. Tšehhoslovakkia kommunistliku partei keskkomitee oli 1968. aasta jaanuaris tagandanud oma esimese sekretäri Antonín Novotný. Aprillis kuulutas partei uus juhtkond eesotsas Alexander Dubčekiga välja ulatuslike reformide kava, algatades riigis liberaliseerimisprotsessi n-ö inimnäolise sotsialismi suunas. See tekitas NSV Liidu ja teiste kommunistliku bloki riikide juhtides suurt ärevust. Ja seda põhjusega, sest kardeti nõukoguliku korra murenemist. …” (Vikipeedia).

Arenguseaduste toimimise kohaselt ei kesta ka kapitalistlik ühiskondlik-majanduslik formatsioon, s.h. oligarhiline kapitalism koos röövkapitalistlike ja sotsiaaldarvinistlike suhete ning „kõik müügiks!”-moraaliga igavesti.

Kahjuks ei juhtunud pärast NSVL-i impeeriumi-ühiskatla kokkuvarisemist nomenklatuurisiseste vastuolude tõttu 1991. aastal seda, mis oleks natukenegi lunastanud vägivalda ja inimsusevastaseid kuritegusid, mida 1917. aasta nn oktoobrirevolutsioon kaasa tõi, sest „lõpp hea – kõik vähemalt natuke parem!”-lahendust pärast NSVL-i kollapsit 1991. aastal ei tekkinud.

1968. aasta („Praha kevade” aegne) unistus kõrgemasse ühiskondlik-majanduslikku formatsiooni – nn. inimnäolisse sotsialismi – jõudmisest muutus pärast 1991. a NSVL-i kollapsit ja kapitalismi (ajutist) restauratsiooni veelgi utoopilisemaks ning kättesaamatumaks unistuseks. Mitte ainult väike Eesti, vaid ka Läti, Venemaa, Ukraina ja paljud teised endised liiduvabariigid sattusid pärast NSVL-i kokkuvarisemist nii kohalike kui ka võõramaiste röövlite – tänaste oligarhide-plutokraatide – mõju alla.

Nõukogude totalitarism asendus rahatotalitarismi, sotsiaaldarvinistlike suhete ja plutokraatiaga, mida šorošite ajupesutööstus rahvale demokraatiana reklaamib/serveerib; suuroligarhide-plutokraatide maffiagrupeeringute omavaheliste rivaalitsemistega; kogu Läänemaailma kurnavate voluntaristlike sõdade ja kodusõdade käivitamisega Lähis-Idas (Iraagis, Afganistanis, Süürias, Palestiinas, …), Liibüas, Ukrainas jne. poliitilise-sõjalise tasakaalu kadumise tõttu pärast NSVL-i impeeriumi kokkuvarisemist võitluses mõjusfääride eest.

Olukorra mõistmiseks, millise ühiskondlik-poliitilise „supi” sisse oleme sattunud 56 aastat pärast „Praha kevadet” ja tollaseid suuri unistusi inimnäolisest sotsialismist, ei tohiks unustada, et NSVL-i kokkuvarisemise kaosest ei toimunud üleminekut (nõukogude totalitaristlikust sotsialismist) kõrgemasse ühiskondlik-majanduslikku formatsiooni – inimnäolisse sotsialismi, rääkimata ideaalkommunismist – „taevariigist” maa peal ja ekspluateerimisvabast ühiskonnast, vaid leidis aset järsk tagasilangemine/kukkumine madalamatesse formatsioonidesse – algkapitalismi (kapitalismi röövkapitalistlikku staadiumi, varakapitalismi, oligarhilisse kapitalismi, sotsiaaldarvinistlikesse suhetesse, kollektivismi asendumisele individualismiga ja suletud ühiskonnaga – äärmiselt kihistunud, suurte sotsiaalmajanduslike vahede ja vastuoludega klassi- ja konkurentsiühiskonnaga ning individualismi kultusega), ja tagasilangemise suurtest inertsijõududest tingituna tagasilangemine kohati ning osaliselt veelgi madalamatesse ühiskondlik-majanduslikesse formatsioonidesse – feodalismi ning orjanduslikesse suhetesse nende halvimates vormides.

Kas siksakiline areng jätab Euroopa põlisrahvad ellu?

Praktika ja ajalugu on näidanud, et areng, s.h. ühiskondlik areng, ei toimu sageli sirgjoones madalamalt kõrgemale, vaid siksakikujuliselt, rohkete tagasilangustega.

Tagasilanguste ajal leiavad aset kõikvõimalikud ekstsessid ja entroopia hüppeline tõus. Võivad hävida lisaks materiaalsetele, looduslikele ja kultuurilistele väärtustele ka unikaalsed väikerahvad, ka vaimsed ja moraalsed väärtused; võib tekkida kultuurikatkestus.

Tagasilanguste ja kultuurikatkestuste aeg nõuab kogu rahvalt ning tema juhtidelt suuri jõupingutusi, et elada rasked ajad üle võimalikult väikeste kaotuste hinnaga!

Rahvajuhid peaks hoidma vastupanuvaimu ülal igapäevaselt – sarnaselt jalgpalli- ja hokitreeneritele, kes innustavad oma hoolealuseid raskeid minuteid vähemuses või kaotusseisus mängides stoiliselt ning kannatlikult üle elama, pideva tähelepanu juhtimisega just strateegiale ja taktikale, kuidas, millisel viisil raskest olukorrast ikkagi võitjana või vähemalt kõige väiksemate kaotuste hinnaga välja tulla. See kehtib nii Eesti, Läti, Venemaa kui ka veel mitme teise kunagise NSVL-i liiduvabariigi ning endise sotsialismimaa kohta.

Pole kahtlust, et inimkonna kauaaegne suur unistus – inimnäoline sotsialism – ühiskondlik-majandusliku arengu tagajärjel kunagi ka teostub. (33 aastat tagasi aset leidnud kapitalismi restauratsioon, nagu ka 19. sajandil toimunud feodalismi ja kuningavõimu restauratsioonid Euroopas saavad olla lühiajalised nähtused). Kuid uus arenguhüpe – jõudmine inimnäolisse sotsialismi postsovetlike tagasilangustega kaasnevate suuremahuliste-intensiivsete entroopiaprotsesside tagajärjel – saab teoks suure tõenäosusega juba ilma Euroopa põlisrahvaste osavõtuta, nende asualade ümber- ja ülerahvastamise, aborigeenide assimileerimissurma tagajärjel, kui tänased ühiskondlik-poliitilised ja demograafilised muutused jätkuvad. Seda juhul, kui sääraste pahaloomuliste arengute suunda ei suudeta või ei taheta muuta vastasmärgiliseks, negentroopiliseks.

Tõnis Siim

P.S. Elu on paraku proosaline, kus dialektiliste arenguseaduste ja suurte ideaalide, s.h. inimnäolise sotsialismi üle mõtisklemiseks aega ei jätku ning põhjust ei leita. Siinkirjutaja aastakäigu poisid sattusid aega teenima Nõukogude armees just 1968. aasta Tšehhi sündmuste ajal.

Poisid, kes sattusid tankistidena Praha kesklinna, ei rääkinud hiljem esimese emotsiooni ajel paraku mitte midagi inimnäolise sotsialismi teemal, vaid hoopis sellest, kuidas hullunud tšehhid olid neid kividega loopinud, mistõttu nad ei saanud tankidest kaugemale minna ja olid sunnitud ennast tühjendama läbi tanki alumise luugi või siis tegema seda tanki kõrval, nii et terve väljak ja park Prahas, kus nad asusid, olevat väga jubedalt haisenud tankistide väljaheidete järele…