Kas on võimalik, et kogu tänapäevameditsiin põhineb ekslikel teooriatel, mida enam kahtluse alla ei seata? Selles artiklis avaldame mõned alternatiivsed seisukohad bakterite ja viiruste kohta, mis pärinevad kuulsalt 19. sajandi teadlaselt nimega Antoine Béchamp ning tema mõttekaaslastelt, kes ka tänasel päeval on veendunud, et pigem tuleks keskenduda immuunsüsteemi toetamisele ja mitte nakatumisohule. Väidetavalt olevat isegi Louis Pasteur („pisikuteooria” rajaja) surivoodil oma eksimust tunnistanud, andes õiguse ikkagi Béchampile, öeldes oma kuulsad sõnad: “Mikroob ei oma tähtsust, kõik sõltub tervisest.” (“Le microbe n’est rien, le terrain est tout.”)

Avaldame kordusena 1. aprillil 2020 ilmunud artikli.

Järgneva kirjutise eesmärk on süvitsi vaadelda viroloogia ja vaktsineerimise vaikimisi eeldusi. Viroloogia ja vaktsineerimine rajanevad eeldusel, et viirused on nakkusetekitajad, mis põhjustavad haigusi. Ilma viirusteooriasse uskumiseta ei saaks vaktsiinid olla „tõhusad” ega „toimivad”. Käesolev artikkel püüab selgitada vaatenurka, et viroloogia ning vaktsiiniteadus tuginevad pseudoteadusele ja et see on põhjustanud tohutul määral probleeme.

Viirused ei ole elusorganismid

Esiteks ei ole viirused elusorganismid ega elusmikroobid. Neil puuduvad hingamiselundid, samuti pole neil tuuma ega seedesüsteemi. Viirused pole elusad ja viirused pole nakkavad. Ka hirm koroonaviiruse ees on täiesti põhjendamatu.

Unusta ära kõik, mida arvad teadvat viiruse ja bakterite kohta. On võimalik, et me kõik usume valet.

Viroloogiateadus põhineb viiruste uurimisel. Kuid puuduvad videotõendid, kus oleks jäädvustatud viiruse käitumine viiruseteooria kohaselt (välja arvatud 2018. aastal ilmunud lühike filmimaterjal HIV-viirusest, kus on demonstreeritud vaid 20% viirusteooria protsessist). Sellised kaadrid on pelgalt 3D-animatsioonid ja mudelid.

Scientific Encyclopedia andmete kohaselt on viirused eksperimentide tarbeks laboris eraldatud spetsiaalsete selleks otstarbeks ehitatud võimsate tsentrifuugide abil.

Viirused on nii väikesed, et keskmise viiruse suurus on umbes 0,1 mikronit.

Jutt viiruste vaatlemisest on üdini ebaadekvaatne

Viiruseid vaadeldakse rakukultuurides ja Petri tassi (katseklaasi-)keskkondades.

Rakukultuure kasvatatakse sellisel juhul kontrollitud tingimustes väljaspool nende loomulikku keskkonda, kus rakke hoiavad kunstlikult elus vedelikud, mis on toksilised ja kahjustavad raku elutegevust.

Sellises steriilses keskkonnas ei saa rakud kasutada kõiki tavapäraseid puhastusmeetodeid, nagu nad seda saaksid teha inimkehas.

Need meetodid on:

• Fagotsütoos (ja kõik selle juurde kuuluvad protsessid)
• Bakterid
• Seened
• Parasiidid
• Viirused

Fagotsütoosiprotsessides imenduvad rakujäägid ning surnud ja surevad koed, mis seejärel kehast väljutatakse.

Seda protsessi viivad suures osas läbi bakterid, kes peamiselt nendest jääkidest toituvad.

Erijuhtudel tõmmatakse ligi seened ja parasiidid, ning selles protsessis võidakse kasutada väikestes kogustes viiruseid, et kõiki teisi protsesse toetada.

Kõik nendes protsessides osalejad on elusorganismid, välja arvatud viirused.

Sellises tehiskeskkonnas, kus rakke hoitakse seerumite abil elus, kuid mitte tervetena (loomulikku tervislikku seisundit säilitades), toimub rakkude taandareng ning nende viirustest „korrapidajad” muutuvad dominantseks.

Viirused ei paljune iseseisvalt. Kui üksnes viirused lisatakse fertiilsetesse Petri tassidesse , kus on tingimused raku eluspüsimiseks , ei teki seal täiendavaid viirusvalgu struktuure.

Ainult siis, kui sinna nüüd lisatakse elusrakkusid, toimub seal viirusvalgu struktuuride paljunemine. Ent sellise viiruste paljunemise põhjuseks on see, et Petri tassid ei ole rakkude jaoks sobiv ega tervislik keskkond, mistõttu tekivad viiruslikud jäätmed.

Viiruste paljunemise põhjustab sellises tehiskeskkonnas asjaolu, et rakud peavad tootma viiruseid, et end toksilises keskkonnas puhastada, kuna neil puudub juurdepääs kõigile ülejäänud puhastusprotsessidele, mis oleksid võimalikud kehas. Ma selgitan, miks.

Niisiis. Viirused on vajalikud, et likvideerida surnud ja surevad koed, kui need on niivõrd mürgised, et elusmikroobid ei suuda nendest kudedest toituda ning eemaldada neid kudesid, jäätmeid ega rakujääke ilma mürgistusse suremata.

Mis tingimustel hakkavad viirused domineerima?

Nagu öeldud, võivad viirused vähesel määral olla kaasatud rakkude puhastusprotsessidesse. Kuid viirused muutuvad dominantseks alles siis, kui kõik ülejäänud (bakterite, seente, parasiitide poolt teostatavad ja fagotsütoossed) protsessid on suures osas järgmistel põhjustel hävitatud:

• Toksiline keskkond
• Kemikaalide pealetulv
• Kehv õhu kvaliteet
• Kehv vee kvaliteet
• Kehv toidu kvaliteet
• Toitainetepuudused
• Vale toitude valik või toitude kombineerimine
• Meditsiiniline ravi, näiteks antibiootikumid ja ravimid

Kui kehakeskkonna toksilisuse tase on liiga kõrge, hukkuvad liigse toksilisuse tõttu bakterid, kes nendest toksilistest jäätmetest toituvad.

Kui keha on säärases pideva toksilisuse seisundis, mille puhul kehas olevad bakterid ning elusmikroobid on vähenenud või eelnevalt mainitud põhjuste tõttu hävitatud, kutsub keha enda puhastamiseks appi viirused.

Kui keha ei saa kasutada leebemaid meetodeid, mis ilmnevad näiteks „külmetushaiguse” sümptomitena (tavaliselt on siis kasutusel bakteriaalsed ressursid), kasutab ta elutuid proteiine (valgustruktuure) jääkide likvideerimiseks, ja neid nimetataksegi viirusteks. Ma selgitan, miks saab ainult selline seletus olla tõepärane.

Viiruste roll on lagundada toksilised ained väikesteks osakesteks, mis seejärel väljutatakse limaskestade, naha või soolte kaudu.

Rakud toodavad viiruseid, kui nende koed on nii mürgised, et fagotsüüdid, parasiidid, bakterid ja seened ei suuda nende kudesid ja vedelikke puhastada, parandada ega taastada.

Teadus väidab ekslikult, ilma tõenditeta, et viirused tulevad kehasse kuskilt väljaspoolt, et nad seejärel „kaaperdavad“ raku RNA või DNA ning paljunevad, rünnates samal ajal valimatult rakke.

Kui see oleks tõsi, paljuneksid viirused lõputult, rünnates lõpuks kõiki terveid rakke, kuid nad ei tee seda.

Me teame, et antikehad, mis on teatud tüüpi vere valgeliblerakud, reguleerivad viiruste talitlust.

Videotõendeid rakkusid kaaperdavate viiruste kohta pole olemas, välja arvatud teoorial põhinevad 3D-mudelid ja animatsioonid.

Kuidas viirused päriselt tekivad? (Lihtsustatud seletus)

Teadus väidab ekslikult, et viirused paljunevad iseseisvalt. Tegelikult loob viiruse rakk.

Pange tähele, et vitaalne, terve rakk toodab viiruseid, aga viirus rakku ei tapa. Rakk jagab oma RNA-d ja/või DNA-d viirustega, et lahustada ära konkreetseid kehas olevaid aineid. Kui see poleks nii, hävitaks viirus tema produtseerinud raku, kuid viirus ei tee seda.

Viiruse väljutamisel kahjustatakse rakku osaliselt, kuid mitte rakku täielikult hävitades. Seejärel suudab rakk üsna kiiresti terveneda.

Rakud toimivad ühtse tervikuna, et puhastada ennast ja oma ümbrust nii, et soodustada uute rakkude arengut.

Palju esineb viiruslikku aktiivsust ainult juhul, kui keha ei suuda kasutada leebemaid mikroobseid puhastusmeetodeid – kui keha kannatab süsteemse toksilisuse käes, mis mürgitab elusmikroobe.

Viiruse tekke staadiumid

1. Tegevusse kutsutakse igas rakus oleva genoomi poolt määratud viirusevalgud.
2. Rakus olevad viirusvalgud sisenevad raku tuuma. Viirused luuakse valmiskujul raku sees ja sekventeeritakse/kodeeritakse RNA/DNA juhendi abil.
3. Viirus lahkub rakutuumast ning seda hoitakse rakus, kuni see rakust väljub.
4. Viirus väljutatakse raku poolt, kahjustades raku osa, kuid mitte rakku hävitades.
5. Viirused vahetuvad iga 72 tunni tagant.

Viiruste loomine jätkub. Iga 72 tunni järel on esimene tüvi ammendunud ning rakud toodavad uut viiruste komplekti, et jätkata eelmise komplekti tööga kuni protsess on lõpuni viidud.

Kuidas viiruseid luuakse ja mis protsessides need osalevad?

Viirused ei nakata terveid ja stabiilseid rakke. Viirused lagundavad surnud ja riknenud rakke ning kudesid, likvideerides neid nii, et uute rakkude elutegevus saaks areneda.

Hea analoogia:

Orgaaniliste jäätmete kohal näeme tihti kärbseid, kuid kärbsed ei põhjustanud jäätmete teket. Kärbsed on raipesööjad, kes aitavad jäätmeid lagundada. Samal viisil toimivad bakterid ja viirused kehas. Kui Maal ei oleks selliseid jäätmelagundajaid, muutuks õhk mürgiseks. Samad protsessid viiakse kehas läbi mikrotasandil.

Teadus väidab vastupidist sellele, mida ise looduses näeme. Meie kehas ei saa toimuda välisreaalsuse suhtes vastupidised protsessid, kuna meie keha peegeldab mikrokosmosena meie kehast väljaspool asuvat ülejäänud loodust. Rumal ja loomuvastane oleks eeldada, et see pole nii.

Nagu öeldud, kui keha tavapärased detoksifikatsiooniprotsessid on süsteemse mürgisuse tõttu oluliselt vähenenud või kadunud, siis ei suuda rakud enam toime tulla. Punased verelibled koonduvad, et end päästa ja puhastada, valmistades viiruseid, mis lagundavad surnud ja surevaid rakke, rakujäätmeid, kudesid ja võõrjääke.

Rakud toodavad viiruseid algusest lõpuni rakusiseselt. Selles protsessis toodetakse viiruseid otse rakus, kasutades olemasolevat viirusvalku ja genoomi, ning need kodeeritakse RNA ja/või DNA-ga peremeesraku poolt.

Rakk väljutab viiruse, mida seejärel reguleerivad valged verelibled sellesama kodeeringu kaudu (antikehad). See võimaldab viiruse toimimist tõhusalt kontrollida ja reguleerida.

Need kaks etappi toimuvad tegelikult ühe tervikprotsessina. Kui rakk viiruse välja viib, on rakk osaliselt kahjustunud, kuid mitte hävinud. Viirused hävitavad ja lahustavad surnud, surevaid ja võõraid kudesid, jääkaineid, haigestunud rakke ja rakujäätmeid.

Kui palju aega see protsess võtab, see sõltub sellest, millist laadi toksiinidega on tegu. Toksiliste ainete kõrvaldamine näeb meie jaoks välja külmetuse või gripi sümptomitena. Viirused lagundavad need ained väikesteks osakesteks, mis väljutatakse limaskesta, naha ja soolte kaudu.

Kui protsess on lõpule jõudnud, muutub keha tugevamaks, eeldades, et see inimene ei jätka oma keha mürgitamist. Kui ta seda siiski teeb, siis peab keha hiljem uuesti sellise äärmusliku puhastumisprotsessi algatama.

Faktid viiruste kohta

• Viirused ei saa naha või silmade kaudu kehasse siseneda, kuna limaskestad ja immuunsüsteem ei võta omaks väikeses koguses võõrvalke nagu viirused seda on.
• Viirused ei pääse kehasse haavade kaudu, sest me veritseme väljapoole, mitte sissepoole.
• Viirused ei „eksisteeri“ väljaspool Petri tassi katseklaasilahuseid ega väljaspool elavast kehast.
• Viirused ei saa toimida ega paljuneda ilma neid tootva peremeesrakuta.
• Viirused ei nakata rakkusid ega tungi nendesse. Viirused ei ole elus ja seetõttu poleks see võimalik.
• Viirused ei lagunda elusat kudet peaaegu kunagi, välja arvatud spetsiifilistes olukordades, näiteks lastehalvatuse ja degeneratiivsete närvisüsteemi haiguste korral, kui esineb metallimürgitus.
• Viiruste peamine ülesanne on surnud jääkainete lagundamine.
• Rakud toodavad erinevaid viirustüvesid sõltuvalt koe seisundist.
• Iga inimese keha suudab valmistada 320 000 erinevat viirustüve ja iga rakk suudab toota vajadusel igat tüve, kui keha seda nõuab.
• Viirused sekventeeritakse/kodeeritakse vererakkude poolt RNA/DNA kaudu, et lagundada spetsiifilisi surnud ja surevaid kudesid ning jäätmeid.
• Viirused on teatud spetsiifilise funktsiooniga valgustruktuurid.
• Köhimine, aevastamine ja sülg ei saa olla viiruste levimise viisiks. Sülg ja limaskestad lõhustavad endas sellised valgustruktuurid nagu seda on viirused.
• Ka naha kaudu ei pääse viirused organismi, kuna viirused ei suuda läbistada surnud naharakkude kihti.
• Viirused on kehasisese keskkonna toksiliseks muutumise tagajärg.
• Viirused esinevad loomadel tsükliliselt.
• Viirused toituvad veres ja kudedes leiduvatest jääkidest.

Ainuke võimalus viiruse organismi sattumiseks mõnel teisel viisil kui kirjeldatud loomuliku rakkude poolt viiruse loomise läbi on see, kui viirus süstitakse organismi (vaktsiinide kaudu) või vereülekandega teiselt inimeselt, kellel see viirus on. Ent sellisel juhul näeb keha seda viirust võõrkoena, mis on vaja kõrvaldada.

Kuna selline võõras viirus pole loodud keha enda poolt, siis kehal puudub info viiruse tegevuse aja ja koha kohta ja samuti puudub kehal võimalus (raku poolt kodeeritud RNA või DNA) viiruse poolt kantava info dekodeerimiseks.

Seetõttu määratleb keha sellist viirust võõrollusena, mis tuleb kõrvaldada. Kui kõrvaldamine ei ole võimalik mikroobide abil, siis loob keha ise vastava suutlikkusega valgustruktuurid (viirused), et võõras viirus hävitada.

Aastase tsükli, hooaegade ning klimaatiliste ja temperatuurimuutustega seoses paiskab keha vahel üsna suuri ladestunud toksiinide kogumeid verre, et need oleks võimalik kehast välja viia. Mõned nendest mürkainetest on nii toksilised (näiteks elavhõbe, formaldehüüd jms keemilised ained), et elusmikroobid ei suuda nendest toituda ja neid kõrvaldada ilma ise suremata.

Keha igas piirkonnas, kus on vaja võõrkudesid kahjutuks teha, toodavad rakud seejärel neid elutuid valgustruktuure ehk “viiruseid”. Toksilised ained lõhustatakse ja lagundatakse viiruste poolt, nii et keha saaks need väljutada ning taastada homöostaasi seisundi.

Viiruseid saab biorelvadena kasutada üksnes süstimise teel, see on kindel. On võimalik, et selliseid inimese poolt loodud viirusetüvesid on lisatud olemasolevatesse vaktsiinidesse, kuid, nagu öeldud, väljastpoolt keha pärinevaid viiruseid ei tunne keha ära.

Inimloodud aineid, mida kehasse süstitakse, on siiski võimalik luua sellisel moel, et need kutsuvad inimkehas esile äärmiselt kahjustavaid reaktsioone, näiteks kudede steriliseerimise ja vaktsiiniabiainete kaudu.

Viirused ei saa edasi kanduda ühelt liigilt teisele, s.t. näiteks loomalt inimesele. Inimesel ei saa tekkida loomade grippi, kuna:
a) viirused ei ole nakkavad, ja b) loomade RNA/DNA ei saa ühilduda inimeste RNA/DNA-ga.

Ainuke võimalus inimveres täheldada loomkudesid on loomsete kudede sissesüstimise tulemusena, mis jõuavad verre ilma seedetrakti läbimata. Ainult sellisel juhul saab sea, linnu või muu looma kude muutuda inimkehas tuvastatavaks.

Kui inimene sööb loomaliha, siis see muundatakse inimkudedeks. Inimese rakud ei suuda luua looma rakkusid või looma viiruseid. Kui inimese kehas luuakse viirused, siis need on inimviirused. Isegi kui oleks võimalik, et loomaviirus “kaaperdab” inimraku, siis inimrakk ei suuda kindlasti toota loomaviiruseid.

Koroonaviirus on hingamisteede viirus, mida loovad kopsude ja hingamisteede rakud selleks, et puhastada neid piirkondi süsteemsest toksilisusest.

Selline “külmetusviirus” tekib ja funktsioneerib järgneval moel:

Toksilised kemikaalid satuvad hingamisprotsessi käigus kopsudesse ja hingamisteedesse. Toksilised aineosakesed satuvad kopsude ja kopsualveoolide (vedelikuga täidetud sopised) pinnale ja neid ei ole sealt võimalik eemaldada või lagundada elusmikroobide abil, kuna need osakesed on kas toksilised või elusmikroobide jaoks töötlemiseks ebasobivad. Seejärel luuakse hingamisteede rakkude poolt spetsiaalsed valgustruktuurid (viirused) nende ainete kahjutuks tegemise eesmärgil. Selle tulemuseks on tavaliselt kerged gripilaadsed sümptomid, nende hulgas köha ja palavik, mille abil keha käivitab puhastumise ja tervenemise protsessi.

Köhimine aitab tuua hingamiselunditesse verd ja toitaineid. Toksiliste ainete eemaldamisega kaasnevad sümptomid on ka see, mis toimub SARSi puhul. Õhu sisse on sattunud toksilised ained, milleks on plastmassi põletamise kõrvalsaadused, formaldehüüd või tehaste korstnatest pärinevad paljud erinevad tööstustegevuse toksilised kõrvalsaadused.

Kõrgema ea tõttu nõrgenenud immuunsüsteemiga vanemate inimeste hingamisteedes toimuvad detoksifikatsiooniprotsessid ägedamalt ning seetõttu on nende seas ka rohkem surmajuhtumeid. Selliseid sümptomeid võib täheldada korraga miljonitel inimestel, kuna näiteks Hiinas, kus on väga tihe asustus, hingatakse pidevalt sisse toksilist õhku. See ei tähenda, et need sümptomid oleksid nakkavad – need pole seda.

Neli koroonaviiruse tekkimise staadiumi:

Ainuke võimalus viiruse organismi sattumiseks mõnel teisel viisil kui kirjeldatud loomuliku rakkude poolt viiruse loomise läbi on see, kui viirus süstitakse organismi (vaktsiinide kaudu) või vereülekandega teiselt inimeselt, kellel see viirus on. Ent sellisel juhul näeb keha seda viirust võõrkoena, mis on vaja kõrvaldada.

Kuna selline võõras viirus pole loodud keha enda poolt, siis kehal puudub info viiruse tegevuse aja ja koha kohta ja samuti puudub kehal võimalus (raku poolt kodeeritud RNA või DNA) viiruse poolt kantava info dekodeerimiseks.

Seetõttu määratleb keha sellist viirust võõrollusena, mis tuleb kõrvaldada. Kui kõrvaldamine ei ole võimalik mikroobide abil, siis loob keha ise vastava suutlikkusega valgustruktuurid (viirused), et võõras viirus hävitada.

Aastase tsükli, hooaegade ning klimaatiliste ja temperatuurimuutustega seoses paiskab keha vahel üsna suuri ladestunud toksiinide kogumeid verre, et need oleks võimalik kehast välja viia. Mõned nendest mürkainetest on nii toksilised (näiteks elavhõbe, formaldehüüd jms keemilised ained), et elusmikroobid ei suuda nendest toituda ja neid kõrvaldada ilma ise suremata.

Keha igas piirkonnas, kus on vaja võõrkudesid kahjutuks teha, toodavad rakud seejärel neid elutuid valgustruktuure ehk “viiruseid”. Toksilised ained lõhustatakse ja lagundatakse viiruste poolt, nii et keha saaks need väljutada ning taastada homöostaasi seisundi.

Viiruseid saab biorelvadena kasutada üksnes süstimise teel, see on kindel. On võimalik, et selliseid inimese poolt loodud viirusetüvesid on lisatud olemasolevatesse vaktsiinidesse, kuid, nagu öeldud, väljastpoolt keha pärinevaid viiruseid ei tunne keha ära.

Inimloodud aineid, mida kehasse süstitakse, on siiski võimalik luua sellisel moel, et need kutsuvad inimkehas esile äärmiselt kahjustavaid reaktsioone, näiteks kudede steriliseerimise ja vaktsiiniabiainete kaudu.

Viirused ei saa edasi kanduda ühelt liigilt teisele, s.t. näiteks loomalt inimesele. Inimesel ei saa tekkida loomade grippi, kuna:
a) viirused ei ole nakkavad, ja b) loomade RNA/DNA ei saa ühilduda inimeste RNA/DNA-ga.

Ainuke võimalus inimveres täheldada loomkudesid on loomsete kudede sissesüstimise tulemusena, mis jõuavad verre ilma seedetrakti läbimata. Ainult sellisel juhul saab sea, linnu või muu looma kude muutuda inimkehas tuvastatavaks.

Kui inimene sööb loomaliha, siis see muundatakse inimkudedeks. Inimese rakud ei suuda luua looma rakkusid või looma viiruseid. Kui inimese kehas luuakse viirused, siis need on inimviirused. Isegi kui oleks võimalik, et loomaviirus “kaaperdab” inimraku, siis inimrakk ei suuda kindlasti toota loomaviiruseid.

Koroonaviirus on hingamisteede viirus, mida loovad kopsude ja hingamisteede rakud selleks, et puhastada neid piirkondi süsteemsest toksilisusest.

Selline “külmetusviirus” tekib ja funktsioneerib järgneval moel:

Toksilised kemikaalid satuvad hingamisprotsessi käigus kopsudesse ja hingamisteedesse. Toksilised aineosakesed satuvad kopsude ja kopsualveoolide (vedelikuga täidetud sopised) pinnale ja neid ei ole sealt võimalik eemaldada või lagundada elusmikroobide abil, kuna need osakesed on kas toksilised või elusmikroobide jaoks töötlemiseks ebasobivad. Seejärel luuakse hingamisteede rakkude poolt spetsiaalsed valgustruktuurid (viirused) nende ainete kahjutuks tegemise eesmärgil. Selle tulemuseks on tavaliselt kerged gripilaadsed sümptomid, nende hulgas köha ja palavik, mille abil keha käivitab puhastumise ja tervenemise protsessi.

Köhimine aitab tuua hingamiselunditesse verd ja toitaineid. Toksiliste ainete eemaldamisega kaasnevad sümptomid on ka see, mis toimub SARSi puhul. Õhu sisse on sattunud toksilised ained, milleks on plastmassi põletamise kõrvalsaadused, formaldehüüd või tehaste korstnatest pärinevad paljud erinevad tööstustegevuse toksilised kõrvalsaadused.

Kõrgema ea tõttu nõrgenenud immuunsüsteemiga vanemate inimeste hingamisteedes toimuvad detoksifikatsiooniprotsessid ägedamalt ning seetõttu on nende seas ka rohkem surmajuhtumeid. Selliseid sümptomeid võib täheldada korraga miljonitel inimestel, kuna näiteks Hiinas, kus on väga tihe asustus, hingatakse pidevalt sisse toksilist õhku. See ei tähenda, et need sümptomid oleksid nakkavad – need pole seda.

1. Keemiliselt toksilised ained hingatakse õhust kopsudesse ja hingamissüsteemi.
2. Mürgised osakesed maanduvad kopsude pinnale ja kopsudes asuvatesse alveoolidesse (vedelikuga täidetud sopised), kus neid ei saa elusmikroobide poolt lahustada.
3. Seejärel toodavad hingamiselundite rakud spetsiaalseid elutuid valgustruktuure (viirused), et neid aineid lagundada.
4. Tekivad kerged gripilaadsed sümptomid, sealhulgas köha ja palavik, mis käivitavad puhastus- ja paranemisprotsessi.

Miks viirused kehas tekivad?

Nagu varem öeldud, vastutavad fagotsüütide, seente, parasiitide ja bakterite poolt teostatavad protsessid surnud rakkude, rakujäätmete ja võõrkehade eemaldamise eest. Kuid kui koed on nii toksilised, et elusmikroobid ei suuda sellega toime tulla (sest nad surevad mürgistusse), loovad rakud elutuid lagundajaid, mida tuntakse viirustena. Need lagundavad ebavajalikud ained osakesteks, mida saab naha, lima ja soolte kaudu väljutada.

Viirused lahkuvad rakust, kahjustades ainult osa rakust, kuid mitte seda hävitades. Rakust väljudes reguleeritakse viiruseid valgevereliblede antikehadega, et lahustada teatud kudesid ning jäätmeid, mis on vajalik suhtelise homöostaasi taastamiseks.

Viirused ei hävita rakke, milles viirused on loodud, kuid teaduse väitel nakatavad nad teisi rakke ja hävitavad rakke valimatult. Selle kohta ei ole tõendusmaterjali ja see pole loogiline. Selline teooria on ilmselgelt vale, sest siis ründaksid viirused ilma põhjuseta kõiki elavaid rakke, tappes lõppkokkuvõttes alati ka kogu keha, kuid seda ei juhtu. Viirused lahustavad vaid surnud ja surevaid jääke peaaegu kõikides olukordades.

Ainus olukord, kui viirus tundub ründavat eluskudesid, on siis, kui kudedesse sisenevad metallid, näiteks lastehalvatuse (poliomüeliit) korral. Viirused peavad siis suunduma selgroo piirkondadesse kudesid puhastama. Kuna metalli on kehast raske eemaldada, on loomulik, et viirused lagundavad elusat kude, et need metallid eemaldada. See loob illusiooni, et viirus töötab kuidagi keha suhtes vaenulikult. Tegelikkuses üritab viirus keha terveks ravida süsteemse toksilisuse seisundist.

Kokkuvõte

Pole olemas muud selgitust sellele, kuidas inimkeha end üleval peab. Siin on ära toodud ainus loogiline seletus. Teadus on tõde varjanud peaaegu 200 aastat, kuid tõese seletuse esitasid juba 19. sajandil teadlased nagu Antoine Béchamp, kes dokumenteeris oma katsetuste abil, et viirused on oma keskkonnast sõltuvad elutud ained, mis lagundavad jäätmeid, ja et viirused pärinevad keha seest, mitte väljastpoolt.

Viirused pole midagi muud kui keha puhastavad valgud. Sama kehtib ka vähi kohta. Vähk on samamoodi keha enesetervendusmehhanism. Vähi puhul koondatakse surnud rakud, millest keha ei suuda vabaneda, spetsiaalsesse kookonisse („kasvaja”), et need rakud organismist hiljem välja viia. Keha on imeline ja leiab viise, kuidas terveneda ükskõik kui keerulises olukorras. Suurema kriisi puhul suudab keha käivitada võimsaid ja kiireid puhastusprotsesse.

On kurb, kuidas kaasaegne teadus on paljudes inimestes tekitanud iseenda keha suhtes valekujutelmi, luues vaid hirmu ja paanikat, mille tulemusel täituvad võimulolijate taskud rahaga. Hirm tekitab meis usaldamatuse nii meie endi kehade kui ka teiste inimeste ja looduse suhtes, pannes meid tundma võimaliku haiguse vastu kaitsetuna. Hirm on pannud meid uskuma, et haigus on midagi inimesest palju vägevamat ja et vaid meditsiinisüsteem suudab meid iseendi eest päästa.

Millist kasu võiksid võimukandjad sellisest kaosest saada? Mõelge sellele. See segadus on põhjustanud koroonaviiruse „puhangu“ ning sellest tuleneva hirmu ja kaose, mis ümbritseb seda fabritseeritud ja ülepaisutatud sündmust.

Seda viirust kasutatakse ilmselgelt politseiriigi-laadsete seaduste ja meetmete kehtestamiseks üle kogu maailma. See ei lõppe enne, kui piisavalt paljud inimesed pole teadvustanud seda, et neile on valetatud viiruste ja haiguste olemuse kohta.

Allikas ja viited: https://www.thebernician.net/the-deception-of-virology-vaccines-why-coronavirus-is-not-contagious-2/

• The Poisoned Needle: Suppressed Facts About Vaccination, 1956, by Eleanor McBean M.D., N.D.
• Béchamp Or Pasteur? A Lost Chapter in the History of Biology by E. Douglas Hume, 1923
• The Blood and Its Third Element by Antoine Béchamp, 1912
• Immunization: The Reality Behind the Myth, by Walene James, 1942
• The Dream & Lie of Louis Pasteur, R.B. Pearson, 1942 (Siin näidatakse, et Louis Pasteur plagieeris professor Antoine Béchampi tööd, seda moonutades, ja et Pasteur ei teadvustanud seda, mis tulemused võivad olla vaktsineerimisel, millele ta aluse pani.)
• Pasteur vs. Bechamp: An Alternative View of Infectious Disease

Foto: Polina Tankilevitch / Pexels

Toimetas Madis Mark