Piiride seadmine lapsele ja samas lapse emotsionaalne toetamine on täiskasvanule järjepidev pingutus ja eneseületus, ka iseenda piiramine ja reguleerimine. Illustratsioon: Mark Antonius PuhkanLastele piiride seadmine on oluline.

Vanemad ja õpetajad kardavad seada lastele piire.

Eakohaste nõudmiste ja reeglite kõrval vajavad lapsed tähelepanu.

Ühiskond on liikunud üha liberaalsema maailmavaate poole ega suuda enam seada laste ja noorte vaimse ja füüsilise tervise jaoks vajalikke piire. See on tõsine probleem, kirjutab Tallinna Ülikooli pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema.

Meie riigis kasvab õpi- ja käitumisraskustega laste arv, see on ühiskonnale kulukas, ning seetõttu tuleks kasvatusteemad jälle au sisse tõsta. Ühes artiklis ei ole võimalik käsitleda kasvatuse kogu keerukust, kõiki tundlikke arenguperioode ja kasvatusmeetodeid. Alustuseks aga rõhutan, et laste kasvamise ja arengu käigus on vaja täiskasvanul mõista oma rolli ja vajadusel muuta oma strateegiaid.

Enne piiride seadmist ja iseseisvumist vajab laps esimestel elukuudel sümbioosikogemust, sest lapse psüühiline areng saab alguse üksolemise tundest oma emaga või esmase hooldajaga. Beebid vajavad kindlustunnet, et vanemat saab usaldada, et ta rahuldab kõik tekkinud vajadused. See on väljakutse eelkõige värsketele emadele, et enda tahtmised, õpingud ja karjäär seniks tagaplaanile panna.

Lapsed vajavad piire

Sümbioos ei või siiski kestma jääda, see kahjustaks lapse arengut. Lapse arenedes muutuvad lapse vajadused, ta hakkab iseseisvuma ja piire katsetama. Lapsed mitte ainult ei vaja piire, vaid ka lausa otsivad neid. Lapsed ja teismelised võivad käituda sobimatult, ohtlikult ja väljakutsuvalt. Laps võib jätkata piiride nihutamist seni, kuni ta saab sellest kasu, ega kohta piiri – kohest täiskasvanu(te) kindlat, turvalist ja piisavalt jõulist vastust.

Laps võib jätkata piiride nihutamist seni, kuni ta saab sellest kasu, ega kohta piiri – kohest täiskasvanu(te) kindlat, turvalist ja piisavalt jõulist vastust.

Olen tajunud, et piiride seadmisega kaasneb sageli täiskasvanute ebakindlus, süütunne ja hirm. Kas ma olen halb vanem, halb õpetaja? Kuidas ma saan last keelata või millekski sundida, kui ta seda ei taha? Kuidas ma ei suuda vaid sõnadega lapsele selgeks teha, et see käitumine on vastuvõetamatu ja ohustab teda ennast või teisi? Olen neid hirmusid piiride seadmisel kuulnud nii tudengitelt kui ka praktilises töös nõustajana. Olen neid tundeid ja mõtteid ka ise kogenud, seades lastele piire nii erialases töös kui ka isiklikus elus.

Tundub, et ühiskonnas on levimas hirm laste vabadust piirata. Kuidas siis leida kasvatamisel mõistlik tasakaal range kontrolli ja kõikelubamise vahel? Lastepsühhiaater Michael Winterhoff (2010) on hoiatanud selle eest, et lastest võivad kasvada väikesed türannid, kui täiskasvanud ei täida oma rolli, alluvad lastele ja lasevad lastel kõiki olukordi kontrollida. Rolf Arnold (2015) omakorda kirjutas käsiraamatu lapsevanematele, kuidas mitte kasvatada lapsi nagu türann, tasakaalustades piiride seadmise lapsega suhtlemise ja armastava vanemliku kohalolekuga.

Nii autoritaarsus kui ka piirideta vabadus on distsiplineerimata käitumisvormid. Distsiplineerimine ja piiride seadmine on kasvatuse küsimused, aga kasvatuse mõiste tekitab erinevates inimestes väga erinevaid reaktsioone – heldimustundest kuni õudustundeni välja. Ja võib-olla just seetõttu on kasvatuse mõiste ühiskonnas põlu alla pandud, et mõistmata kasvatuse komplekssust, käsitletakse seda sageli emotsionaalselt ja mustvalgelt.

Kasvatamise alla lähevad nii hoolimine kui ka piiramine, näiteks turvalise keskkonna loomine või heasoovlikku jõudu kasutades väikese lapse sülle võtmine või kinni hoidmine.

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme selgitas, et kasvatus kui fenomen võib sisaldada väga erinevaid inimtegevusi, nagu juhtimist, suunamist, õpetamist, innustamist, ohverdamist, hoolimist, hoolitsemist, manitsemist, nõustamist, näitamist, kiitmist, soovitamist, vestlemist, toetamist, aitamist, hoidmist, hoiatamist, keelamist, käskimist, piiramist, kontrollimist, lepitamist, ähvardamist, takistamist, lohutamist, julgustamist, veenmist, selgitamist, mõistmist, mõjutamist, karistamist, sundimist, usaldamist jne.

Piiride seadmisega võivad olla ühel või teisel viisil seotud kõik need eelpool loetletud kasvatustegevused. Kasvatamine ja ka piiride seadmine on just nii mitmetahulised. Kasvatamise alla lähevad nii hoolimine kui ka piiramine, näiteks turvalise keskkonna loomine või heasoovlikku jõudu kasutades väikese lapse sülle võtmine või kinni hoidmine. Kasvatamise mõiste alla mahub ka karistamine.

Karistamine on tundlik teema

Ligi sada aastat tagasi arutles vastloodud Eesti Vabariigi esimene haridusminister Peeter Põld (1932), et ükski kasvataja, kes teeb oma tööd teadlikult, ei pääse mööda küsimusest, kas kasvatusest oleks võimalik mõelda täiesti ilma karistuseta. Karistuse kui pedagoogilise abinõu suhtes on tarvis kujundada kindel seisukoht, kuna on «vastuvaidlused karistusele, mis on tõstatatud mitmete pedagoogiliste mõtlejate poolt ja veel enam väledasuleliste propagandistide poolt, kes väljuvad kõigepealt vabadusnõudest ja nõuavad seda ka lastele». Karistus on «psühholoogilise assotsiatsiooni loomise abinõu teatava teo ja kujutluse ja norutundmuste vahel, abinõu, mis sunnib sellest teost hoiduma või seda korda saatma».

Tänapäeval on aga lapse karistamine ja isegi selle sõna kasutamine peaaegu et tabuks muutunud. Mäletan, kuidas üks tudeng ütles loengus, et tema arvates ei või enam sõna «karistus» kasutada. Loengusaalis tekkis pingeline vaikusehetk.

Ometi peab laps õppima, et lubamatutel, ennast ja teisi kahjustavatel tegudel on tagajärjed. Läbi kogemuse laps õpib, et ta suudab valida hea ja halva, sobiliku ja mittesobiliku käitumise vahel, ning nii ta õpib oma käitumist reguleerima.

Tänapäeval on aga lapse karistamine ja isegi selle sõna kasutamine peaaegu et tabuks muutunud. Ometi peab laps õppima, et lubamatutel, ennast ja teisi kahjustavatel tegudel on tagajärjed.

Vanemliku kontrolli teemaliste uuringute teerajaja arengupsühholoog Diana Baumrind (1966) eristas kõikelubava, autoritaarse, autoriteetse ja tõrjuva-hooletussejätva vanemlusstiili. Tema leidis, et autoritaarne, karistav, vaenulik ja mitteempaatiline vanemlus on sagedamini seotud laste vägivaldse käitumise, närvilisuse, isiksuseprobleemide ja õpiraskustega.

Baumrind väitis siiski seda, et julma karistamist, mis on vägivaldne, ebaõiglane ja halvasti ajastatud, ei tasu segamini ajada kerge karistusega, mis on viidud läbi hooliva ja lapse jaoks austusväärse vanema poolt ja mis võib tuua kaasa positiivse tulemuse. Rolf Arnold rõhutas, et on oluline, et mõjutusmeetmed, ning vajadusel ka karistused, oleks lapsele eakohaselt sobilikud, teo raskusastmele vastavad, realistlikud ehk teostatavad ja ei kahjustaks last.

Lapse Õiguste Komitee (2008) on keelustanud igasuguse kehalise karistuse, olgu see siis nii kerge kui tahes, ning julmad ja alandavad karistused. ÜRO konventsiooniga on vastuolus karistusviisid, kus last halvustatakse, alandatakse, mõnitatakse, tehakse patuoinaks, ähvardatakse, hirmutatakse või naeruvääristatakse.

Kuid kõikelubamine ei ole ka lahendus. Uuringud on näidanud, et kui laps käitub täiskasvanu juuresolekul halvasti ja täiskasvanu sellele mitte kuidagi ei reageeri, siis kaldub mittereageerimine lapse sobimatut käitumist kinnistama.

Empaatiline piiride seadmine

Kindlasti on hea kasutada piiride seadmisel erinevaid positiivseid võtteid, mis soodustavad lapse arusaama, et positiivsetel tegudel on positiivsed tagajärjed. Näiteks on Barbara Unell ja Jerry Wyckoff (2016) käsitlenud erinevate eluliste näidete varal armastuse ja piiridega distsiplineerimise põhimõtteid. Raamatus on kaldutud pigem positiivsesse äärmusesse. Samas hoiatab see raamat lapsega kauplemise ja lapse «ära ostmise» eest, mis võib viia selleni, et laps käitub üha hullemini, et teenida välja üha suurem preemia.

Kõikelubamine ei ole lahendus. Kui laps käitub täiskasvanu juuresolekul halvasti ja täiskasvanu sellele mitte kuidagi ei reageeri, siis kaldub mittereageerimine lapse sobimatut käitumist kinnistama.

Rahumeelne ja empaatiline piiride seadmine nõuab vanemalt palju rohkem armastavat energiat ja kohalolekut kui minnalaskmine või autoritaarne sundimine. Lapsega arvestav piiride seadmine tähendab peaaegu alati, et vanemal on tarvis nõudmiste ja reeglite kõrval pakkuda lapsele ka rohkem tähelepanu. Piiride seadmine lapsele ja samas lapse emotsionaalne toetamine on täiskasvanule järjepidev pingutus ja eneseületus, ka iseenda piiramine ja reguleerimine. Kuidas piire seada nii, et säiliks lapsega usaldusväärne suhe, saab lugeda Tanel Jäppineni (2023) rahumeelse vanemluse käsiraamatust.

Mõistan lapsevanemate dilemmasid, sest lihtsat rusikareeglit, kuidas päevast päeva erinevates olukordades käituda, ju ei ole. Iga laps vajab individuaalsusega arvestamist, erinevas vanuses ja isegi erineva temperamendiga laste puhul on oluline mõista lapse arenguvajadusi. Ja lõpuks – mitte ainult vanem ei mõjuta last, vaid ka laps mõjutab vanemat ja tema käitumist.

Rahumeelne ja empaatiline piiride seadmine nõuab vanemalt palju rohkem armastavat energiat ja kohalolekut, kui minnalaskmine või autoritaarne sundimine.

Tehnoloogiaajastu on kaotanud ära piirid ajas ja ruumis. Kui lapsele õigeaegselt, hoolivalt ja järjekindlalt piire ei seata, siis kipub lapse käitumine väljuma ühiskonnas sobilikuks peetava käitumise piiridest. Näiteks kui laps on juba digimängu sõltuvuses, tähendab see, et pikka aega ei ole lapse käitumist digivahendite suhtes piisava järjekindlusega reguleeritud ega piiratud. Kui laps kasutab digivahendeid liiga palju ja tal on tekkinud õpiraskused, siis ei ole realistlik oodata, et ta iseseisvalt oma digikäitumist suudab reguleerida.