Heites tagasipilgu aastale 2024, tuleb hämmastusega tõdeda, et tegemist oli täiesti erakordse poliitilise näitemänguga, kus esmakordselt  loobuti teesklemast mingite tõekspidamiste esindamist ja keskenduti avalikult ning igasuguse häbitundeta poliittehnoloogiale. Selleks andis tõuke Reformierakonna sundvalik, kas langeda tänu Kaja Kallase ohjeldamatule soolole mudaliigasse, või rakendades kavalate parteiveteranide hindamatuid kogemusi, teha poliitilisel malelaual vangerdus ning jätkata mängu küll veid räsituna, ent säilitada võimalused taas ennast koguda ning nigelast seisust välja tulla.
Reformierakonna kaunis soolo.
Juba selle aasta alguseks oli selge, et sama peaministri ja erakonna esimehega jätkates, kaotab erakond suurema osa toetajaskonnast. Midagi tuli teha, et diktaatorlik valitsuspositsioon säilitada. Siin mängitigi läbi kaks enam vähem õnnestunud stsenaariumit, mille tulemusel kõigub ebapopulaarsuse auga välja teeninud klubi toetus hinnatava 20% kandis.
Kõigepealt tuli vabaneda Kallasest, kelle empaatiavõimetu isiksus tekitas rahvas jäika vastuseisu. Hea võimalusena tuli appi tõsiasi, et välispoliitikas oskas kodus käredasõnaline daam olla märksa osavam, taandudes Brüsselis lausa alandlikuks kintsukaapiaks. See võimaldas temast vabaneda, teeseldes samas, nagu oleks tegemist Reformierakonna tunnustatud käilakuju globaalse edutamisega. Kallase asemele tulnud Michal mängis alguses erakonna vigu tunnistavat ja oponentidega arvestavat poliitikut, muidugi seni, kuni see oli kasulik. Tänaseks on tema retoorika juba märksa jõulisem ja teisitimõtlejaid naeruvääristavam.
Keskerakonna ja EKRE kohitsemine.
Osavalt viidi ellu ka kaks peensusteni läbimõeldud operatsiooni tüütu opositsioonileeri tühistamisel. Keskerakonnas oli juba pikalt käärinud rahulolematus Kõlvarti suletud ja üheülbalise juhtimisega. Nüüd saabus õige aeg asuda erakonna lammutamisele. Kõlvarti suhtes kriitilistele keskerakondlastele pakuti diili, kuidas nad saavad jätkata tulusates riigi- ja linnaametites ning läbi ajaloo pragmaatilisusega hiilanud keskparteilased liikusidki edasi, kes Reformi, kes sotsidesse. Isegi Kõlvarti senine võitluskaaslane Svet suudeti ministriportfelli eest ära rääkida.
Veidi proosalisem oli EKRE torpedeerimine. Polnud ju saladus, et erakonna ridades leidus mitmeid edevaid, ent enda meelest teenimatult isa ja poja varju jäänud poliitikuid. Tasus neile vaid kõrva sosistada, kui ägedad nad oleksid päris oma partei eesotsas, kus isal ja pojal poleks enam mingit sõnaõigust, ja uus erakond, mille kurb saatus tänaseks selgunud, oligi loodud. Kirsina tordil tundub Madisoni sokutamine Toomi kõrvale. See toredalt vastanduv tandem viib Keskerakonna veelgi kiiremale hääbumisele.
Isamaa korjab protestihääled.
Jääb üle vaid imetleda Reformierakonna poliittehnoloogide osavust ja ettenägelikkust, sest protestihääled Keski ja EKRE asemel enda taha korjanud Isamaa, on alati valmis koalitsiooniks käed lööma, nagu see juba toimus nelikliidu võimu all õitsevas Tallinnas.
Kokkuvõtvalt oli 2024 Reformierakonna suure ja eduka mängu aasta, mille hapusid vilju tuleb Eesti kodanikel veel aastaid taluda. Arvuta, kuidas tahes, kuid Isamaa ja Reformi hääled, annavad pea enamuse välja ja kui koalitsiooni tõmmata Eesti200 nimelise laiba asemel Parempoolsed, pole enam kahtlust, et nii kohalike kui ka järgmiste riigikogu valimiste järel on Reformierakond see, kes moodustab valitsuse. Isegi sotsid oma turumajanduse lõpetamisega võib siis kukele saata. Või tuleks Reinsalu kriitilisi sõnavõtte hinnata teisiti, kui poliittehnoloogilist kõrgpilotaaži? Mine tea.