„„Venemaa ei saa enam energia abil survestada pärast seda, kui Balti riigid laupäeval lõplikult
eralduvad Venemaa elektrivõrgust ja liituvad Euroopa Liidu omaga,” teatas reedel (7.02.2025)
Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Kaja Kallas.”

Elektrienergia hankimise geograafilised tingimused

Lõin lahti maakaardi, et veenduda, kas mäletan selle piirkonna asukohta kaardil hästi. Mäletasin
küll – kõik kolm Balti riiki (Leedu, Läti ja Eesti) piirnevad maismaal vaid Venemaa ja Valgevenega.
Erandi moodustab 104 kilomeetri pikkune lõik, mis asub Leedu ja Poola piiril. See, Suwałki
koridorina tuntud lõik on Balti riikide ainus maismaaühendus EL-i ülejäänud liikmesriikidega.
Põhjas ja läänes on Balti riikide piiriks meri. Seega saab nende asukohta arvestades saata neile
mujalt EL-ist energiat maitsi ainult selle 104-kilomeetrise lõigu kaudu.

See asjaolu raskendab nende olukorda tunduvalt. Eriti just Läti ja Eesti oma, kuna mõlemad saavad
maitsi ainult sealtkaudu – läbi Leedu – nii elektrit, gaasi kui ka naftat. Tõsi, Eestit ühendab
Soomega kaks merekaablit, mille kaudu saab samuti toimuda elektrienergia-vahetus EL-iga. Kuid
sellise ühenduse ebakindlust näitab asjaolu, et alles hiljuti sai üks kahest kaablist vigastada

Suhted naabritega oma piirkonnas

Kas julgeolekupoliitika kõrge esindajanna mainitud survestamine oli vaid oletus või oli Venemaa
sel moel ähvardanud ka päriselt? Mina igatahes pole kuulnud ühestki Venemaa ametlikust,
tõsiseltvõetavast sellealasest sammust. Kui sellist asja pole aga olnud, siis on survestamise-väide
lihtsalt vastutustundetu. Tekitab tarbetut vihavaenu. Mis mõte on omavahelisi suhteid teravaks
ajada?

Kõik kolm Balti riiki esindavad igas mõttes väga väikest jõudu, kui võrrelda neid Venemaaga.
Seepärast ma ei taipagi, miks nad ajavad suhteid Venemaaga teravaks. Minu meelest oleks neist
loogiline püüelda oma auväärse ajaloopärandi säilitamisele. Sellest tulenevalt taotleks nad oma
huvide kaitseks häid suhteid võimalikult paljudega, eriti aga oma vahetute naabritega. Kas või juba
sellepärast, et asukoht maakaardil määrab ka majanduslikud võimalused. Kõige lihtsam on kaubelda
lähinaabritega. Mida kaugemate patrneritega kaubelda, seda keerulisemaks, kulukamaks ja ka
aeglasemaks see kujuneb. Eriti käib see energiakandjatega kaubitsemise kohta.

Oluline on, et energiahankimisviise oleks mitu

Venemaa elektrivõrgust eraldudes loobuvad Balti riigid väga käepärasest, odavast Venemaa
elektrienergiast. Teiseks, pärast seda saavad nad EL-ist voolu ainult kahest suunast: maitsi Suwałki
koridori kaudu, meritsi aga Soomega ühendatud, kergestivigastatavate merekaablite kaudu. Seni
said aga maitsi kahest kohast. Kust otsast seda olukorda ka ei vaata, Vene elektrisüsteemist
eraldumisega kahandati oma valikuvõimaluste hulka. Mis on selles head? Kus on siin loogika?

Allutada kogu piirkonna majandus poliitilistele kaalutlustele ei paista just eriti loogilisena. Kes pole
energiavarustuskindluse-asjus sõltumatu, see jääb teistest alatisse sõltuvusse. Sellises olukorras
tuleb energiahankimisvõimalusi just rohkendada, mitte aga kärpida. Kõige lihtsam võimalus igale
energianappuses riigile või piirkonnale on hankida energiat võimalikult paljudest kohtadest.
Energiavarustus on strateegiline äriharu, sellisena peaks olema päevapoliitikast aga võimalikult
sõltumatu.

Energiahankimisviiside vähenemisega kaasnevad ohud

Huvitav, mis saab Balti riikidest siis, kui tekib esimene vooluvarustustõrge? Mis saab siis, kui EL-is
juhtub parajasti olema mingi suur probleem, mistõttu ei suudeta Balti riike vooluga varustada?
Näiteks mingi suur loodusõnnetus. Mis saab siis? Mis juhtub siis, kui samal ajal peaks minema
rivist välja ka mõlemad ühenduskaablid Soomega? Kogu piirkond jääb siis ilma võimalusest
hankida elektrit.

Kõige kõvemini kukuvad siis virisema need, kes praegu lahtieraldumise nimel Venemaad
verejanuliselt kõige valjemini sarjavad. Sellised röögivad siis nuttes, et ei saa endale kohvi keeta.
See ongi nendesuguste suurim mure, mitte aga see, et on pime ja et lapsel on külm! Sest sellised nad
juba kord ongi! Tegelikest probleemidest irdunud.

Oma Venemaa-vihkamisega on sellised tegelased takerdunud kolmekümne aasta tagusesse
seisundisse. Vahepeal on aga maailm (sealhulgas ka Venemaa) arenenud, ainult „progressimeelsed”
ise mitte. Nende „progressimeelsus” kujutab endast mingit kujuteldavat maailma, mil puudub
tegelikkusega vähimgi seos. Mõiste „progressimeelsus” tähistab laostavat, eluvõõrast ja
normaalsusega vastuollu minevat, plastilist ideoloogiat, mis muudab oma sisu vastavalt olukorrale.

Minu hinnangul oli Balti riikide poliitikute otsus eralduda Venemaa energiavarustusvõrgust
vastutustundetu. Nende olukorrahinnang kujunenuks kindlasti elulähedasemaks kui viimaks
kujunes, kui nad vaevunuks eelnevalt uurima kas või ainult maakaarti!

Lajos Orosz

Tõlkinud Tõnu Kalvet