Enamasti piisab väga vähesest, et vältida õnnetust. Samuti enamasti juhtub aga nii, et seda taibatakse alles tagantjärele, kuna ei vaevutud seda elutarkust järgima õigel ajal.

Just nii ongi juhtunud nüüdseks väga paljude Ukraina-pimeusklikega. Nende käitumise järgi otsustades on neil tõsine „sinikollane pohmell”, võõrutusnähud teevad neile palju vaeva ja valu. Nad ei suuda kuidagi taibata paari asja. Esiteks seda, kuidas „meie suurima sõbra” – Ameerika Ühendriikide – juhtkond on valmis minema koostööle „inimkonna suurima vaenlase” – Venemaa – juhtkonnaga. Teiseks aga seda, kuidas ikkagi saab juhtuda, et Ukraina kaotabki sõja Venemaa vastu ning ongi sunnitud loovutama suure osa oma maa-alast.

Ukraina-pimeusklikele tundub käes olevat vaat et maailmalõpp. Umbes samamoodi kui Jossif Stalini surma järel tundus maailmalõpp käes olevat paljudele Stalinit jumalaks pidanutele, temasse pimesi uskunutele. Nendegi jaoks kaotas elu igasuguse mõtte pärast „surematu ja eksimatu juhi” lahkumist teispoolsusse.

Ometi saanuks praegu ränkade võõrutusnähtude käes vaevlevad Ukraina-pimeusklikud kõiki neid ebameeldivusi väga kergesti vältida, kui lugenuks õigeaegselt läbi kas või ainult kolm raamatut. Nendeks on: 1) Zbigniew Brzeziński geopoliitika-raamat „Suur malelaud”; 2) ajuloputuse-õpik „Infosõda” (autorid: Harri Mägi ja Lauri Vitsut); 3) Luure Keskagentuuri endise agendi Philip Agee raamat „LKA afäärid Lääne-Euroopas”.

Neist raamatuist saab lugeja nimelt teada, et:

1) riikidel on huvid. Suurriikidel on suured huvid. Oma huvide kaitseks kasutatakse sõna otseses mõttes kõiki vahendeid. Ollakse valmis kokku leppima kas või oma ametliku vaenlasega, kui see kokkulepe tundub kasulik;

2) ühiskondade hoiaku muutmiseks soovitud suunas kasutatakse massiteabevahendeid. Viimased kasutavad selle eesmärgi saavutamiseks omakorda ajuloputusvõtteid, mis tuginevad teaduse uusimatele saavutustele;

3) kas piitsa või prääniku abil mõjutatakse sihtmärkriigi mõjukaid tegelasi, pannes need täitma mõjutaja soove. Mõjukateks tegelasteks on näiteks juhtpoliitikud, rikkad firmajuhid ja pangandustegelased, kuulsad kultuuritegelased jts.;

4) vajadusel korraldatakse oma eesmärgi saavutamiseks salaoperatsioon, millega kukutatakse sihtmärkriigi valitsus, kui too on keeldunud mõjutaja nõudmistele allumast. Tihtipeale maskeeritakse selline operatsioon massimeeleavaldusteks ja rahvaülestõusuks. Massiteabevahendite abil kinnistatakse ühiskonna kergeusklikuma, geopoliitiliselt väheharitud osa (s.t. ühtlasi suurema osa) meeltes pettekujutelma sellise „spontaanse rahvaülestõusu” loomulikkusest, lausa ainumõeldavusest.

Ukraina-pimeusklikkuse teke ja mõranemine

Kõiki äsjaloetletud võtteid kasutati ka Ukraina puhul. Nii Eesti kui ka paljude teiste riikide elanike kergeusklikum osa pandi tõsimeeli uskuma, et:

1) Ukrainas toimus iseeneslik rahvaülestõus ja võimu üleminek rahva palavalt armastatud juhtidele;

2) Venemaa ründas Ukrainat lihtsalt niisama, puhtalt pahatahtlikkusest ja impeeriumimeelsusest;

3) Ukraina saab Venemaast kindlasti jagu;

4) meie kohus on toetada Ukrainat, tehes seda kas või oma majanduse ja kaitsevõime nõrgestamise hinnaga (kahjulikud Venemaa-vastased majandussanktsioonid ning suure osa oma relvastusest kinkimine Ukrainale, jäädes uute relvade saabumiseni ise paljuski kaitsetuks);

5) majandussanktsioonide abil surub „kogu progressiivne maailm” Venemaa majanduslikult põlvili, lahingutandril aga purustab lääneriikidelt suurt ja pidevat relvaabi saav sangarlik Ukraina sõjavägi Venemaa sõjaväe, surub tolle Ukrainast välja ning läheb üliedukale ja võidukale vasturünnakule;

6) lääneriigid toetavad Ukrainat kohusetundlikult, omakasupüüdmatult ja pidevalt, vältides igasugust kokkuleplust Venemaaga.

Selliste kinnisideede võimuses olijaid tabas väga ebameeldivalt teade, et Ameerika Ühendriikide uus juhtkond on otsustanud põhjalikult muuta suhtumist nii Ukrainasse kui ka Venemaasse ning on valmis minema viimasega kokkuleppele, lõpetamaks Ukrainas käiv sõda.

Ukraina-pimeusklikud ei suutnud kuidagi taibata, et igal riigil on oma huvid, suurriikidel on aga veel eriti suured huvid. Ja et USA praeguse juhtkonna huvides on teha koostööd Venemaaga, ohverdades selle nimel kas või Ukraina. Kui USA majandus vajab toorainena hädasti haruldasi muldmetalle, paljud nende Ukrainas asuvad maardlad on aga maa-alal, mis on hetkel Venemaa sõjaväe valduses, siis on ainumõeldav, et tuleb teha kõik, saavutamaks ligipääs ka viimatimainitud maardlatele. Kui vaja, siis kas või Vene–USA ühisettevõtete kaudu.

Ukraina-pimeusklikud ei taibanud, enamasti lihtsalt ei teadnud, et Ameerika–Vene kosmosekoostöö on olnud viljakas, tõhus ja sõbralik kõik see aeg, kui „kogu progressiivne inimkond” (loe: inimeste kergeusklik osa) uskus tõsimeeli, et lääneriikide ja Venemaa vaheliste erimeelsuste puhul – ka Ukraina-küsimuses! – on tegu „lepitamatu väärtuskonfliktiga” ning et Venemaa lagunemine on ainult ajaküsimus.

Ukraina-pimeusklikud ei teadnud sedagi, et pealtnäha suured vaenlased on teinud Prantsusmaal rahvusvahelise programmi ITER raames sõbralikku, vastastikku kasulikku teaduskoostööd juba pikemat aega (ITER-i nime all alates 2007. aasta oktoobrist, kuid koostööle pandi alus juba 1985. aastal). Ja et kui näiteks 2022. aasta sügisel tekkis vajadus saata laevaga sinna Venemaalt üks hiidmagnet (läbimõõt üheksa meetrit, kaal 200 tonni), siis tehti magnetit vedavale Venemaa laevale kõhklematult erand: lubati ta läbi muidu nii ühtse ja purunematuna tundunud „sanktsioonidemüürist”.

Poolehoid ja „ainutõde”

Lugejal võib nüüd kergesti tekkida küsimus: „Kas heidad ette, et osa inimesi oli Ukraina poolt? Kas sinu meelest pidanuks nad juba algusest peale olema Venemaa poolt?”

Vastan mõlemale küsimusele ühtemoodi: üldsegi mitte. Sest igaühel on võõrandamatu õigus olla selle poolt, kelle poolt ise tahab. Loomulikult oli igal soovijal ka täielik õigus olla Ukraina poolt. Ainult et üks asi on olla kellegi-millegi poolt, hoopis teine asi aga pidada kõiki neid, kes on kellegi-millegi teise poolt, suisa pahatahtlikeks, tagurlasteks ja vaenlasteks. Ja nende tegevust igapidi takistada, kuna nad oma „tagurluses” julgevad ju kahelda „ainutõe” olemasolus. Just nõnda aga paljud Ukraina-pimeusklikud neist erineval seisukohal olijate suhtes käitusidki.

Ukraina ja Venemaa tülis Ukraina poolt olla on sama loomulik kui eestlasel olla näiteks Nõmme „Kalju” ja Müncheni „Bayerni” jalgpallimatši ajal „Kalju” poolt. Ainult et siis tuleb vaim juba aegsasti valmis panna selleks, et – väga viisakalt väljendudes – Kalju” siiski ei pruugi võita. Ja et „Bayerni” poolehoidjad pole seepärast veel kohe tagurlased ja vaenlased, et ei ole „Kalju” poolt, vaid et neilgi on täielik õigus mõelda nii, nagu nad ise kõige õigemaks peavad.

Vahetult enne tänavu veebruaris Münchenis toimunud rahvusvahelist julgeolekukonverentsi juhtus samas linnas ränk õnnetus: afgaani päritolu sisserändaja kihutas autoga otsa rahuliku meeleavalduse osavõtjatele. Ülekuulamisel tunnistas üles, et oli seda teinud meelega. Tedagi häiris, et leidub inimesi, kes julgevad mõelda teisiti kui tema ega peagi ainutõeks täpselt sama, mida peab ainutõeks tema.

Oleksin ülimalt imestunud, kui sedasama afgaani üle kuulates selguks, et ta on lugenud Brzeziński raamatut „Suur malelaud” ja/või Agee raamatut „LKA afäärid Lääne-Euroopas”. (Kas eestikeelsena kirjutatud „Infosõda” on võõrkeeltesse tõlgitud, ma ei tea.) Sest ta käitumine räägib ju selget keelt ajuloputatusest.

Seda Müncheni afgaani me enam päästa ei saa. (Isegi kui väga tahaks. Mina isiklikult aga ei tahagi.) Seevastu Ukraina-pimeusklikke saame päästa küll. Täpsemalt: seda saavad teha ikkagi üksnes nemad ise: lugedes põhjalikult läbi kõik kolm ülalmainitud raamatut. Vajadusel kas või mitu korda. Sest siis on kindel, et: 1) nad vabanevad oma „sinikollasest pohmellist” ruttu; 2) nende läbisaamine neist teisel seisukohal olijatega paraneb kohe; 3) nad on edaspidi juba palju läbinägelikumad ja suudavad vastu seista igasugustele lollitamis- ja ässitamiskatsetele.

Oma võõrutusnähtudest lugemisravi abil vabaneda soovivatele Ukraina-pimeusklikele julgustuseks panen käesoleva loo lõppu lause Luure Keskagentuuri salaoperatsioonide talituse ülema 1961. aastal koostatud memorandumist: „Raamatud erinevad muudest propagandavahenditest peamiselt selle poolest, et nad võivad muuta lugeja käitumist ja tegevust määral, mida ei suuda ükski teine vahend.”