„Ajaloos on püsima jäänud vaid need rahvad, kes on suutnud luua oma kultuuri,” ütles kuulus ungari kirjanik Sándor Csoóri (1930–2016) 13. septembril 1992 Tallinnas, Ungari Kultuuriesinduse avamisel peetud kõnes. See kõne ilmus Csoóri eakaaslase Edvin Hiedeli (1930–2012) tõlgituna ka eesti keeles, nimelt Csoóri 2007. aastal ilmunud esseekogumikus „Piiririkkuja”.

Csoóri suhtus eestlastesse suure poolehoiuga. Tal oli sõpru-tuttavaid eesti kirjanike ja teistegi vaimuinimeste hulgas. Tänu sellele mõistis ka eesti hinge. Ja teadis, et eestluse üheks olulisemaks mõõdupuuks on eesti keele oskus (või selle puudumine). Eestlasele on palju hingelähedasem see mitte-eestlane, kes on õppinud eesti keele ära oivaliselt ning tunneb eesti kultuuri läbi ja lõhki kui ametlik rahvuskaaslane, kes on pööranud oma esivanemate pärandile selja, vahest emakeelegi unustanud.

Csoóri mõistis eesti rahvusteadvuse keelepõhist olemust nii hästi ka sellepärast, et keelepõhine on suuresti ka ungari rahvuslik eneseteadvus. On ju ajaloo jooksul sulandunud ungari rahvusse nii naaberrahvaste (slovakkide, serblaste, rumeenlaste, horvaatide, russiinide, sakslaste jts.) kui ka kaugemate rahvaste (kreeklaste, itaallaste, türklaste jts.) liikmeid. Kõik nad õppisid ära ungari keele ja kombed, muutusid ungari poliitrahvuse osaks, rikastades seda oma rahva kultuuripärandist ammutatud eripäraga.

Tüüpnäide: kõigi aegade kuulsaimaks ungari luuletajaks peetav Sándor Petőfi oli tegelikult ju läbinisti slaavlane, nimelt slovakk. Mõlemat liini pidi (ehkki kaua aega arvati ta isa olevat olnud hoopis serblane). Sellest annab tunnistust ka ta algne nimi: Alexander Petrovič. Ometi õppis see tõupuhas slaavlane ungari keele ära nii hästi, et läks hoopis Ungari kirjanduslukku. Ja 1848. aasta Ungari ülestõusu ühe võtmekujuna ka Ungari poliitajalukku. (Elu lõpuosas, Venemaal elades, õppis luuletama ka vene keeles, seeläbi naastes oma slaavi juurte juurde.)

Samasuguseid näiteid saame tuua ka Eesti ajaloost. Ent nende loetelu läheks siinkohal liiga pikaks, sestap jäägu teiseks korraks. Esmatähtis on aga see, et selliste isikute mõttemaailma määras eesti keel ja sellest tulenev maailmanägemus. Sest iga keele ülesehitus, selle omapära peegeldab selgelt ka seda keelt rääkija mõttelaadi.

„Rahvus elab oma keeles,” kirjutas ungari ajaloolane László Kőváry (1819–1907) oma 1842. aastal ilmunud raamatus „Seekelimaast”. Tollest ajast peale on ungari keele- ja kultuuriruumis seda lauset korratud lugematu arv kordi. Sest kõnealune lause annab keelepõhise rahvuse olemuse edasi kõige täpsemal ja ühtlasi kõige lühemal kujul.

Kőváry see ütlus kehtib täiel määral ka eesti rahvuse kohta. Senikaua kui eestlasel säilib eesti keele oskus, saab teda pidada eestlaseks, ja saame olla kindlad, et eestlus kestab edasi. Ja mida rohkem leidub mitte-eestlasi, kes õpivad eesti keele ära kõrgtasemel ning tänu eesti keele omapärasele ülesehitusele omandavad ka „eestiliku ajuehituse” (loe: eesti mõttelaadi), suutes maailma näha eestlase pilguga, seda suurem on eestluse elujõud nii nüüd kui tulevikus.

Öelgem otsesõnu: iga eestlane, kes kuulutab eesti keelele kadu ja soovitab eestlastel „otstarbekuse ja paremate tulevikuväljavaadete huvides” asendada eesti keel emakeelena hoopis mingi suurrahva keelega, tegutseb eestluse vastu, käitub eestluse vaenlasena. Ja vastupidi: iga mitte-eestlane, kes õpib eesti keele ära oivaliselt, koduneb eesti kultuuriruumis ning näitab veenvalt nii sõnas kui teos, et eesti keele ja kultuuri hea käekäik on talle väga kallis, on seeläbi eestluse suurim sõber ja eestvõitleja.

Eestlusele kadu kuulutajate tegevuse eluvõõrust, ühtlasi eestluse suurt elujõulisust mõistis hästi ka ungari kirjanik, tõlkija ning luuletaja Imre Csanádi (1920–1991), kui sõnastas oma 1968. aastal valminud luuletuses „Eestlased” selle lõpuosa nõnda:

Ja tumedalt ümiseb Saatus:
Häda väikestele rahvastele, häda!

Eestlased ei vasta.
Nad teevad oma tööd.
Teevad tammi suurest hoolest,
teevad tammi kainest meelest,
tammi voogavaist lauludest.
Ennast tammisse panevad.

(NB! selle luuletuse eestindas Ellen Niit (1928–2016), kes elu jooksul jõudis tõlkida ka Petőfi luulet!)

Eestlaste vastust tumedalt ümisejatele ja eestlusele kadu kuulutajatele tasub meenutada nii emakeelepäeval kui kõigil muudelgi päevadel. Meenutada mõttes, kanda südames, teostada tegudes. Kõikjal ja alati.

Tõnu Kalvet