Relvastumisel ja rahal on tihe seos. Nii iga võidurelvastumise kui ka iga sõja liikumapanevaks jõuks on enamasti majandus. Sestap tasubki neid seoseid ja võrdlusjooni, samuti nende kulgemiskohti nüüd lähemalt uurida.

Konfliktid eluslooduses ja inimeste vahel

Elusolendite vahel on konflikte esinenud alati, esineb edaspidigi, sama kehtib inimeste puhul. Ilmselt mindi algul tülli saagi pärast, võideldi ta endalesaamise nimel. Hiljem võideldi jahialade ja elukoha pärast. Esiotsa oli nende võitluste mõtteks tagada ellujäämine. Kui maaviljeluse arenedes jõuti niikaugele, et igapäevane toimetulek oli suuremale osale inimestest juba tagatud, tekkisid väiksemad kogukonnad ja nende vahel omakorda konfliktid.

Ajapikku tekkisid suuremaarvulised ühiskonnad, riigid, ja tehnika arenedes kippusid konfliktid üha enam võtma intensiivsemate sõdade kuju. Tollest hetkest peale puhkesid sõjad suuresti riikide/rahvuste huvide kokkupõrke tõttu. Pärastpoole tekkisid rikkad, mõjukad rahvustesisesed üksikisikud ja huvirühmad, kes oma võimu tugevdamiseks ja mõju saavutamiseks algatasid siseriiklikke, vajadusel ka rahvusvahelisi konflikte. Kuid need kokkupõrked olid veel suuresti rahvuslike huvide põhised.

Seevastu viimasel paarilsajal aastal kaotas üks osa neist rikastest ja mõjukatest isikutest ning rühmadest sideme rahvuslikkusega ning muutus omalaadseks rahvusteüleseks, maailma tuntavalt muuta suutvaks rühmaks. Selle rühma liikmeid nimetatakse taustavõimuks ehk süvariigiks (inglise k. lüh. DS).

Raha roll konfliktide lahendamisel

Raha tekke eelsel ajal tähendaski kaubavahetus sõna otseses kauba vahetust. Igaüks pakkus oma ülejääke, proovides neid vahetada talle vajalike asjade vastu. Tol ajajärgul toimusid konfliktid, võitlused ilmselt veel algelisel tasemel, määrav oli füüsiline jõud ja organiseeritus. Raha ainus roll algusaegadel oli lihtsustada kaubavahetust, mistap ta polnud konfliktidegi puhul oluline.

Hiljem jõudis raharinglusse juba selline hulk raha, mille suurus tunduvalt ületas ringlusesoleva kaubakoguse oma. Tekkisid säästud, loodi laenamisvõimalus. Tollest hetkest alates mängiski raha konfliktide ja sõdade juures tähtsat rolli. Kes oli jõukam, sai endale hankida paremaid relvi, hiljem kas või palgasõdureid palgata – kõike seda raha eest. Pärast laenuvõimaluse teket saadi oma sõdimisi rahastada ka laenurahaga.

Eraraha tulek

Esiotsa piirdus raha roll niisiis eranditult otsese kaubavahetusega. Pärastpoole soodustas aina enam ka omandi teket, tekkisid sellised inimesed, kelle kätte kogunes üha suurem omand. Raha käibelelaskmisega kaasnevat võimu kasutasid ajaloo jooksul ära kõik valitsejad ja riigid, vähemalt nimeliselt. Teisalt jälle sai valitsejaid mõjutada, muutes nad võlglasteks. Tõeline võim läkski seetõttu nende isikute kätte, kes olid valitsejaile raha laenanud.

Valitsejad võlasõltuvusse pannud inimesed saavutasid maskeeritud erapanku kaasates hiljem võimu ka raha käibelelaskmise üle. Esimene selline erapank oli Bank of England, esimeseks erarahaks sai aga Inglise naelsterling. 1913. aastal vahetas selle välja ameeriklaste keskne pangandussüsteem Föderaalreserv, mille omandistruktuur on läbipaistmatu praegugi.

Föderaalreserv laseb USA dollarit käibele erarahana. Pärast Teist maailmasõda sai dollarist kui erarahast ühtlasi ka maailmaraha. Tollal veel tagati, et dollarit saab kindla kursi järgi iga kell vahetada kulla vastu, see tagaski usalduse tema vastu.

Dollari maailmaraha-roll tugevnes veelgi 1970-ndate algul, kui Henry Kissinger saavutas, et naftatehinguid sai maailmaturul teha vaid dollarites. See tagaski dollari püsimise maailmarahana kuni meie päevini.

1970-ndate algusest möödunud aja jooksul on dollari kullatagatis ära kaotatud. Dollari stabiilsuse on taganud ta seotus naftahinnaga. Seepärast kutsutaksegi dollarit tihtilugu ka naftadollariks, et ta on sisuliselt naftapõhine. Senikaua kui suur osa naftakaubandusest käib dollarites, on dollari stabiilsus tagatud.

Inflatsioon ja sõjad

Pärast seda, kui raharingluses kasvas laenuraha hulk, kasvas seal ka katteta raha hulk. Seda soodustas seegi, et tavainimestegi kätte jõudis paberraha – selline rahaliik, mil omaväärtus puudub ja mis omandab väärtuse alles ülekantud usalduse kaudu. Vastupidiselt paberrahale kujutab hõbe- ja kuldraha endast ka väärtust omaette.

Laenamistava tekkega ilmusid raharinglusse ka maksejõuetud võlglased. Tekkis süsteemisisene inflatsioon. Ajuti muutus rahandussüsteem seega nii ebakindlaks, et tuli taaskäivitada. Asi toimiski, kui nõnda tehti rahuajal iga 60–70 aasta tagant. Võlad kustutati, lasti käibele uus raha, süsteem käivitus uuesti. Pärastpoole uuendati rahandussüsteemi kõige sagedamini aga tehislikult käivitatud sõdade abil.

Viimatimainitud võte oli rahandusalasele süvariigile tõhusam, kuna lasi tehislikult käivitatud sõdades tal müüa relvi mõlemale osapoolele, loomulikult kopsaka vaheltkasuga. Kui sõda läbi, siis lõikavad süvariiklased mõistagi suurt kasu aga juba taastamistöödelt. Kogu selle aja jooksul jõuab raha muutuda väärtusetuks ning pärast sõda tulebki siis alustada puhtalt lehelt: käivitada uus rahandussüsteem.

Süvariik lõikab iseenda provotseeritud konfliktist mitmekordset kasu, tehes seda sõdivate osapoolte arvelt. See retsept on väga vana ja järeleproovitud. Eraraha tulekuga muutus see, teiste kurnamiseks mõeldud retsept veelgi lihtsamaks, lausa täiuslikuks.

Süvariigi seisukohalt seisneb raskus selles, et ulatuslikke, suurel maa-alal toimuvaid sõdu provotseerida on nüüdisajal ohtlik, kuna tuumarelvade olemasolu tõttu võib ülemaailmne konflikt kergesti põhjustada kogu maailma huku. Nii jääbki süvariigile oma alatute plaanide teostamiseks üksainus võimalus: kutsuda esile väiksemal maa-alal toimuvaid kokkupõrkeid. Selle ilmekaks näiteks ongi käimasolev Ukraina–Vene sõda.

Relvastumine

Sõjaks valmistuvad riigid hoiavad lahinguvalmiduses sobiva suurusega sõjaväge, püüdes võimalikku ründajat sel moel heidutada. Seega tasub igal riigil mõistlikul määral relvastuda, oma sõjaväge lahinguvalmis hoida. Aga kui keegi asub relvastuma juba silmatorkava hooga, siis võib see panna samal viisil käituma ka teise osapoole. Seega ei tohi mõtlematult paista vaenulikuna.

EL praegu aga just mõtlematult vaenulik paistabki. Tõsi, esialgu üksnes sõnasõja kujul, kuid oma kõnepruugis Venemaad ometi pidevalt vaenlasena määratledes ning tema vastu relvastuma innustades.

Ungari valitsus kuulutas 2016. aasta lõpul välja sõjaväereformi, sõjaväge asuti nüüdisajastama, arendama. Tollal suhtus EL sellesse kriitiliselt, üleliigseks pidasid paljud seda reformi Ungariski. Nüüd aga tahavad EL-i juhid pingutatud relvastumise rahastamiseks ühislaenu võtta. Tundub, et nad ei tea ka ise, mida tahavad: kord ei taha relvadele midagi kulutada, siis jälle on valmis relvade ostmiseks võtma ükskõik kui suurt laenu. Selline käitumine pole ju normaalne.

Laenuraha toel relvastuda ilma, et oleks teada, kes me rahu siis õigupoolest ohustab, on lausrumalus. Esiteks sellepärast, et kui peame kedagi oma vaenlaseks, siis too varem või hiljem muutubki selleks. Teiseks sellepärast, et laenuraha abil relvastuda ei tasu ära, kuna laenuprotsendid muudavad relvastumise kalliks. Lisaks toob relvatootmine kasu ainult relvatootjale endale. Kui osta relvi välisriigist, siis kogu relvaostuks kulutatud summa läheb kirja ainult kuluna, toomata ostjariigile sentigi kasumit ning ohtlikult koormates tolle riigieelarvet.

Ostetud relvad pole tootmisvahendid, seega ei too pärast nende omandamist kasu, küll aga tuleb ostjal tasuda relvaostmislaenu osamakseid.

Niisiis tuleb tegutseda läbimõeldult, sättida kogu sõjavägi toimima terviklikult. Mõistlikult toimivat sõjaväge hoitakse korras pidevalt, uuendatakse ta väeliikide relvastust katkematult ja plaanipäraselt. Iganenud relvad vahetatakse seal pidevalt ja kavakohaselt välja. Raha ei kulutata kampaaniakorras: kord ei osteta peaaegu midagi, siis jälle võetakse relvaostu-laen, mis ajab kaelani võlgadesse.

Kas polnuks arukam ja tasuvam hoida EL-i riikide sõjavägesid lahinguvalmis kogu aeg?

Järeldus

Täiesti loogikavaba, arutu sõjahüsteeria sobitub hästi süvariigi sajanditevanuste võtete hulka. Esmalt kutsub süvariik esile kohaliku iseloomuga konflikti Ukraina ja Venemaa vahel, seejärel aga, nähes, et see ei viinud sihile, püüab EL-i tõugata laenurahal põhinevasse relvastumisse. Sel viisil teenib süvariik kasumit nii relvatootmiselt kui ka relvaostudeks raha laenamiselt. Täitsa kena plaanike ju. See tähendab, süvariigi seisukohalt kena.

Süvariigi abilisteks selle plaani teostamisel on äraostetud või äralollitatud EL-i poliitikud, lobistid, liba-kodanikuühendused ning suur osa massiteabevahenditest.

Risk

Kogu selle salasepitsusepunumisega kaasneb aga risk, et kiirendatud relvastumine tekitab tahtmise relvastuda ka oletataval vaenlasel. Mõlemalt poolt üha uut hoogu saav relvastumisspiraal kätkeb endas aga ohtu, et keegi võib eksikombel käivitada mingi suuremat sorti konflikti – kas või kolmanda maailmasõja.

Kas tasub siis sellega riskida?

Lajos Orosz

Tõlkinud Tõnu Kalvet.