23. ja 24. juunil tähistame kaht rahvale südamelähedast tähtpäeva – Võidupüha ja Jaanipäeva.
Öö taandub koiduvalguses.
Sel aastal varjutab pühademeeleolu riigi allakäik, milleni meid on viinud peaministri eneseimetlejalik abitus valitsuse juhtimisel ning masendavad rajupilved, mis silmapiiril mustendades ähvardavad meie väikest koduriiki lahingute tallermaaks muuta.
Ent nii nagu ka kõige tumedama öö järel saabub koit, olgu või uduhämune, nii on ka Eestil lootust vabaneda Kaja Kallase arrogantsest juhtimisest ning asuda tasapisi taastama rahva ootusi arvestavat demokraatiat, mille ta enda valitsemisaastatega põhja lasi. Usun, et Eesti rahvas, kes on elanud ajaloos varemgi üle raskeid aegu, suudab ka nüüd leida poliitilistes kemplustes kaduma kippunud ühtsuse ning usu tulevikku, mis aitab riigi taas üles ehitada väärtuspõhise ja hoolivana, nagu kõik oma maa pärast muretsevad kodanikud igatsevad. Ja mingu siis Kaja Kallas Brüsselisse jutumulli veeretama või koju teleri ette kohvi lürpima, peagi oleme temast lahti nii ehk teisiti nagu ka võhiklikust rahandusministrist ning pöidlaid keerutavast kaitseministristki, ning see tõotab uut algust, mida väike Eesti väärib.
Kahjuks jääb ka peale uue valitsuse ametisseasumist püsima kaugete plahvatuste  ning veriste lahingute müra, mis halvemal juhul võivad jõuda meiegi piirideni. Ent kui lahkub üksnes sõjatrummi põristamises oma ülesannet nägev Kallas ning tõsiseltvõetava valitsuse asjatundlikud ministrid hakkavad tõeliselt, mitte sõnades, tegelema riigi kaitsevõima kasvatamisega ning diplomaadid pööravad senisest enam tähelepanu, leidmaks plahvatusohtlikust olukorrast väljapääsu, näeme ka kurjade jõudude raugemist ning tasakaalu naasmist. Neid arenguid peaksime kõik tervitama. Nii on päikeseline ja soe suvi täis lootust, et masendus taandub ning taas saame elada riigis, mille rahval on elamisväärne tulevik ning kogu poliitiline aur ei lähe maksutõusude nuputamisele ning omavahelisele kraaklemisele.
Tark rahvas väärib parimat.
Eesti rahvas on ammutanud jõudu ja tarkust ikka loodusest, nagu tegid ka meie esivanemad. Jaanipäeva tähistasid juba muinaseestlased, ent suvise pööripäevaga seostusid pühad alles 1918. aasta kalendrireformi järel. Omariikluse ajal kujunes Jaanipäev üheks oodatumaks ja üldrahvalikumalt tähistatud pidupäevaks. See oli  põlvkondi liitev perepüha, mida südamest tervitati.
Jaanipäeval süüdatakse kõikjal vägevad lõkked, mis valgustavad aasta lühemat ööd. Vanade legendide kohaselt avaneb jaaniööl metsas sõnajalaõis, mille leidjat ootab armastus. Sel imelisel ööl kohtuvad Koit ja Eha, kes põgusa suudlusega  teineteisele truudust kinnitavad. Jaanipäev on viljakuse, valguse ja soojuse pidu, täis saladust ja ammuste aegade aimu.  
23. juunil tähistame Võidupühana 1919. aastal Võnnu lahingus Landesweri alistamist, mis andis olulise panuse Eesti iseseisvuse kindlustamisele. Võidupüha paraade peetakse igal aastal erinevas Eesti linnas. Sellel aastal toimub see Narvas. Tegemist on märgilise sündmusega  piirilinnas, millega näidatakse, et Eesti on valmis kaitsma oma terviklikkust, jäädes samas tasakaalukaks ning rahuarmastavaks.
Juhatagu jaanivalgus meile teed!
Mingem Võidupühale ja Jaanipäevale vastu uue lootusega, et juba peagi saame elada kaasa Eesti uuele tõusule. Meid ootab elu ilma pideva hirmuta valitsuse rahvast vaenavate otsuste ees ning kindlasti saame peagi vabaks ka sõjapainest. Meil tuleb vaid hüljata umbejooksnud poliitmaailm, mille on toonud koalitsiooni- kui opositsioonierakondade suutmatus ühist keelt leida. On aeg keskenduda uue eelarvamustevaba, loova ning eelkõige Eesti ja siinsete inimeste heaolule mõtleva poliitjõu kindlustamisele. Andku Jaanitulede loit meile selleks jõudu!  
Keskendugem saabuvate pühade tähistamisele! Head Jaanipäeva ja ülevat Võidupüha ning jätkuvalt kainet meelt, et saaksime täiel rinnal nautida  kordumatult kaunist Eestimaa suve!